VHS-C kassettide digiteerimise juhend on vajalik enne, kui võtate kapist välja aastakümneid seisnud perevideod. Need väikesed kassetid võivad sisaldada lapse esimesi samme, koolipidude salvestusi, suviseid reisivideoid või lähedaste hääli. Kassett ise ei ole aga püsiv arhiiv: lint vananeb, magnetkiht kulub ning töötavaid videokaameraid jääb järjest vähemaks.
Digiteerimise eesmärk ei ole ainult video arvutisse kopeerimine. Hea tulemus tähendab, et salvestis mängitakse ettevaatlikult läbi, pilt ja heli jõuavad digifaili võimalikult stabiilselt ning fail on hiljem lihtsasti leitav, vaadatav ja varundatav. Õige tööviis sõltub sellest, kui palju kassette teil on, millises seisus need on ja kas kodus leidub sobiv tehnika.
Mis vahe on VHS-C ja tavalisel VHS-kassetil?
VHS-C on kompaktne videokassett, mida kasutati peamiselt väikestes koduvideokaamerates. Lindi laius ja salvestusviis on VHS-iga samad, kuid kasseti korpus on väiksem. Seetõttu saab VHS-C kassetti sageli esitada tavalises VHS-videomakis spetsiaalse adapteri abil.
Adapter ei ole digiteerimisseade. See on plastkorpus, kuhu VHS-C kassett asetatakse, et videomakk saaks linti tavapärasel viisil lugeda. Kui adapteri mehhanism ei tööta, lint ei liigu või kassett jääb sisse kinni, ei tasu seda jõuga avada. Just sellistes olukordades võib salvestis saada rohkem kahjustada kui aastaid riiulis seistes.
Enne alustamist kontrollige ka, et tegemist ei oleks Video8, Hi8, Digital8 või MiniDV kassetiga. Need on teistsugused formaadid ning vajavad teist tüüpi kaamerat või taasesitusseadet. VHS-C kasseti äratundmiseks otsige väikest ristkülikukujulist kassetti, millel on tavaliselt märgistus VHS-C või Compact VHS.
VHS-C kassettide digiteerimise juhend: enne töö alustamist
Kõigepealt sorteerige kassetid. Märkige üles, mis on lindile salvestatud, ligikaudne aasta ja kas kassett tundub terve. Isegi lihtne nummerdus, näiteks „Perepuhkus 1998” või „Lapse sünnipäev 2002”, säästab hiljem palju aega. Kui kümned failid saavad arvutis nimeks lihtsalt „video001”, on vajaliku salvestise leidmine ebamugav.
Vaadake kasseti korpus üle. Pragunenud, kõveraks vajunud või hallituse lõhnaga kassett vajab ettevaatlikku käsitsemist. Kui linti on korpusest väljas, ärge puudutage seda sõrmedega ega kerige seda pliiatsiga edasi-tagasi ilma vajaduseta. Lindile jääv mustus, rasv või korts võib põhjustada pildihäireid ning halvimal juhul videomaki linti kinni tõmmata.
Heas seisus kassett ei tähenda alati head taasesitust. Vanade salvestiste puhul võivad esineda värvivirvendus, triibud, lumepilt, heli sahin või lühikesed katkestused. Need võivad olla algses videos juba olemas. Digiteerimine säilitab salvestise, kuid ei muuda nõrga kvaliteediga koduvideot automaatselt kõrglahutusega pildiks.
Otsustage, kas teha töö ise või kasutada teenust
Kodune digiteerimine sobib siis, kui teil on töötav VHS-videomakk, VHS-C adapter, video hõivamise seade ja piisavalt aega. Ühe kasseti reaalajas kopeerimine tähendab tavaliselt vähemalt sama pikka tööaega kui kasseti sisu kestus. Lisaks tuleb kontrollida, kas heli salvestub, kas pilt on stabiilne ning kas arvuti ei katkesta salvestust.
Teenuse kasutamine on mõistlik, kui kassette on palju, seadmeid ei ole või lindid tunduvad õrnad. Samuti tasub spetsialisti poole pöörduda, kui video on pere jaoks eriti väärtuslik ja seda ei soovita katsetamise käigus ohtu seada. Centrumfoto pakub vanade videokassettide digitaliseerimist ning aitab muuta VHS-C salvestised tänapäeval kasutatavaks digifailiks.
Koduseks digiteerimiseks vajalik tehnika
VHS-C kasseti digiteerimiseks kodus on vaja toimivat VHS-C adapterit ja VHS-videomakki. Mõnel juhul saab kasutada ka originaalset VHS-C videokaamerat, kui sellel on videoväljund ning kaamera ise mängib kassetti korrektselt. Kaamera kasutamine võib olla hea lahendus, kuid vanadel seadmetel on sageli nõrk aku, kulunud mehhanism või puuduv toiteadapter.
Videomaki või kaamera pilt tuleb ühendada arvutiga video hõivamise seadme kaudu. Vanematel seadmetel kasutatakse tavaliselt kollast komposiitvideopistikut ning punast ja valget helipistikut. Mõnel seadmel on S-Video väljund, mis võib anda veidi puhtama pildi, kui seda toetavad nii taasesitusseade kui ka hõivamisseade.
Arvutis on vaja salvestustarkvara ja piisavalt vaba kettaruumi. Videofailid võivad olla suured, eriti kui salvestate kõrge bitikiiruse või vähem tihendatud formaadiga. Ärge salvestage ainsat koopiat otse töölauale või USB-mälupulgale. Arvuti sisemine ketas või väline kõvaketas on töökindlam valik.
Odav USB-videohõiveseade võib töötada täiesti rahuldavalt, kuid tulemus sõltub palju konkreetsest mudelist, draiveritest ja arvutist. Mõni seade tekitab heli-pildi nihke, ebaühtlase kaadrisageduse või katkestusi. Kui proovivideo ei ole korras, ei ole mõistlik alustada kogu kassettide koguga.
Digiteerimine samm-sammult
Ühendage videomakk või videokaamera hõivamisseadmega ja hõivamisseade arvutiga. Avage salvestustarkvara ning kontrollige eelvaates, kas pilt ja heli jõuavad arvutisse. Enne olulise kasseti kasutamist tehke mõneminutiline test salvestisega, mille võimalik halb tulemus ei oleks suur kaotus.
Seadistage videosüsteem õigeks. Eestis kasutatud analoogvideod on enamasti PAL-süsteemis, tavaliselt 25 kaadrit sekundis ja standardlahutusega. Vale süsteemi korral võib pilt olla mustvalge, hüplev või moonutatud. Kui tarkvara pakub valikut PAL ja NTSC vahel, valige enamasti PAL.
Kerige kassett algusesse, käivitage arvutis salvestamine ja alles siis vajutage videomakil esitust. Nii ei jää video algus failist välja. Digiteerige lint ühe järjestikuse failina, kui just kassetil ei ole väga erinevaid eraldi salvestisi. Pärast saab video vajadusel osadeks lõigata, kuid katkestatud salvestuse puhul võib oluline hetk jääda kahe faili vahele.
Salvestuse ajal jälgige aeg-ajalt pilti ja heli. Ärge jätke esimest digiteerimist täiesti järelevalveta, sest lint võib takerduda, videomakk võib seiskuda või arvuti võib kuvada veateate. Kui pilt muutub tugevalt laineliseks, heli kaob või kassett teeb ebatavalist häält, peatage taasesitus. Probleemse lindi puhul on turvalisem küsida nõu kui proovida sama kohta korduvalt läbi mängida.
Pärast salvestust vaadake failist üle vähemalt algus, keskosa ja lõpp. Kontrollige, et heli oleks olemas ning pilt ei läheks järsku mustaks. Kui kõik on korras, andke failile arusaadav nimi: näiteks „2001-07-15_Pärnu_suvepuhkus_VHS-C.mp4”. Kuupäev nime alguses aitab faile hiljem ajaliselt järjestada.
Millist failivormingut valida?
Enamiku perede jaoks on praktiline valik MP4-fail H.264 videokodeeringuga. Seda saab avada arvutis, teleris, telefonis ja paljudes videopleierites. Failisuurus on mõistlik ning jagamine lähedastega on lihtne.
Kui soovite videot hiljem töödelda, värve korrigeerida või säilitada võimalikult suuremahulist tööfaili, võib valida vähem tihendatud formaadi. See nõuab aga rohkem salvestusruumi ja võib olla tavakasutajale ebamugav. VHS-C algne pilt on standardlahutusega, seega ei anna 4K-väljund tegelikku lisadetaili. Suurem fail ei tähenda siin tingimata paremat tulemust.
Kui videol on tugevad häired, saab pärast digiteerimist pilti veidi parandada. Võimalik on korrigeerida heledust, värvitasakaalu ja heli tugevust ning eemaldada tühjad algus- ja lõpuosad. Liiga agressiivne müraeemaldus või teravustamine võib aga muuta näod ebaloomulikuks ja kaotada algse pildi iseloomu. Säilitage alati ka töötlemata algfail.
Digifail vajab vähemalt kahte varukoopiat
Kasseti digiteerimine on pool tööd. Faili säilimine sõltub sellest, kuhu see paigutatakse. Hoidke üks koopia välisel kõvakettal ja teine eraldi asukohas, näiteks teisel andmekandjal või usaldusväärses pilveteenuses. Kui arvuti ketas rikneb või telefon kaob, ei tohiks kogu perearhiiv kaduda koos sellega.
Pange koos videofailidega kirja ka taustainfo: kes videos on, kus salvestati ja mis aastal see toimus. Mõne aasta pärast võivad need detailid juba meelest minna, kuid just need muudavad vana video pere jaoks väärtuslikuks. Kui kassetid on veel alles, hoidke neid kuivas, jahedas ja päikese eest kaitstud kohas, kuni olete digifailide kvaliteedi üle kontrollinud.
Alustage kõige olulisemast kassetist, mitte kõige lihtsamast. Just sünnipäevad, pulmad, laste kasvamise hetked ja lahkunud lähedaste salvestised väärivad esmajärjekorras turvalist digitaalset koopiat.
