Vanad videokassetid seisavad sageli kapis koos fotoalbumite, dokumentide ja muude asjadega, mida ei taheta ära visata, kuid mille kasutamiseks pole enam sobivat seadet. Just seetõttu on 4 põhjust videokassette digitaliseerida rohkem kui lihtsalt tehniline loetelu. Tegemist on praktilise viisiga hoida alles perevideod, reisid, laste esimesed sammud ja muud salvestised, mida ei saa hiljem uuesti teha.

VHS-, VHS-C-, Video8-, Hi8- või MiniDV-kassett võib väljastpoolt näida korras, kuid lindi seisukord muutub aastatega. Samal ajal jääb töötavaid videomakke vähemaks ning ka nende hooldus ja ühendamine tänapäeva teleriga ei ole alati lihtne. Digitaalne fail teeb vanade videote vaatamise, säilitamise ja jagamise palju mugavamaks.

4 põhjust videokassette digitaliseerida

1. Videolint kulub ka siis, kui seda ei vaadata

Videokassett ei ole püsiv arhiiviformaat. Lint võib aja jooksul venida, kuivada, määrduda või hallitama minna. Niiskus, temperatuurikõikumised ja tolm mõjutavad magnetlinti, isegi kui kassett seisab rahulikult karbis. Mõnikord ilmnevad probleemid alles siis, kui soovite videot pärast pikka pausi vaadata: pilt hüppab, värvid on tuhmunud, heli sahiseb või lint ei liigu makis korralikult.

Iga taasesitus kulutab linti samuti. Eriti riskantne on kasutada kaua seisnud kassette vanas ja hooldamata videomakis, sest määrdunud või kulunud mehhanism võib linti kahjustada. Digitaliseerimisel loetakse salvestis võimalikult hoolikalt üle ning edaspidi vaatate koopiat failina, mitte originaalkassetti korduvalt mängides.

Digitaliseerimine ei muuda kahjustatud videot uueks ega lisa salvestisele detaile, mida lindil kunagi ei olnud. Küll aga aitab see olemasoleva pildi ja heli õigel ajal alles hoida. Mida varem kassett üle kanda, seda suurem on võimalus, et salvestis on veel heas seisukorras.

2. Digifaile on lihtne vaadata ilma vana tehnikata

Videokasseti vaatamiseks on vaja sobivat ja töökorras seadet, õigeid kaableid ning sageli ka telerit, millel on vajalikud ühendused. Paljudes kodudes ei ole videomakki enam aastaid kasutatud. Kui seade on olemas, ei pruugi pult töötada, pilt võib olla häiritud või videomakk võib kasseti sisse võtta ilma seda korralikult esitamata.

Digitaalne video on selles mõttes palju lihtsam. Faili saab vaadata arvutis, nutiteleris, tahvelarvutis või telefonis, sõltuvalt sellest, kuhu see salvestatud on. Perevideo leidmiseks ei pea otsima vabast riiulinurgast videomakki ega ühendama seadmeid ümber. Vajalik salvestis on ühes kohas ja valmis vaatamiseks siis, kui selleks on aega.

Mugavus sõltub ka sellest, kuidas failid pärast digitaliseerimist korraldate. Kui annate neile selged nimed, näiteks „Jaani sünnipäev 1998” või „Hispaania reis 2004”, on õige video hiljem kiiresti leitav. Mitme kasseti puhul tasub juba enne töö tellimist märkida karpidele võimalikult täpsed kuupäevad või sündmused. See aitab luua arhiivi, mida kasutate ka päriselt.

3. Pere mälestusi saab jagada ka kaugemal elavate lähedastega

Üks kassett tähendab tavaliselt üht füüsilist eksemplari. Kui see asub teie kodus, ei saa seda samal ajal vaadata õde Tartus, poeg välismaal või vanavanemad teises Eesti otsas. Digitaalne fail annab rohkem võimalusi, sest sellest saab teha koopiaid ning neid turvaliselt jagada pere liikmetega.

See on eriti väärtuslik vanade sündmuste puhul. Pulmavideo, lapse ristimine, kooliaktus või suguvõsa kokkutulek võib sisaldada inimesi, kelle häält ja liikumist ei ole mujal jäädvustatud. Fotod annavad ühe hetke, video aga säilitab kõneviisi, naeru, ruumi meeleolu ja väiksed olukorrad, mida keegi enam täpselt ei mäleta.

Jagamisel tasub siiski mõelda privaatsusele. Perevideo ei pea automaatselt jõudma avalikku sotsiaalmeediasse. Sageli on parem hoida failid pereringis ning teha neist varukoopiad usaldusväärsetele andmekandjatele või turvalisse pilveteenusesse. Kui videol on alaealised, isiklikud vestlused või tundlikud sündmused, on eriti mõistlik otsustada teadlikult, kellele faili saadate.

4. Digikoopiast saab teha toimiva perekonnaarhiivi

Kassettide kogunemine karpi ei ole veel arhiiv. Kui karpidel puuduvad sildid või neile on kirjutatud ainult „suvi”, võib õige salvestise leidmine võtta kaua aega. Digitaliseerimine on hea võimalus kogu materjal üle vaadata, paika panna sündmuste järjekord ja talletada oluline info koos videofailidega.

Praktiline arhiiv sisaldab vähemalt kolme asja: arusaadavat failinime, ligikaudset kuupäeva ning lühikest kirjeldust. Näiteks võib failinimi olla „2001-06_Pärnu_suvila_sünnipäev” ja kirjelduses kirjas, kes videos osalevad. Selline korrastamine tundub alguses lisatööna, kuid paari aasta pärast säästab see palju aega. Ka teised pereliikmed saavad aru, mida nad vaatavad.

Olulistest videodest tasub hoida vähemalt kahte koopiat eri kohtades. Üks fail võib olla arvutis või välisel kõvakettal, teine eraldi andmekandjal või pilves. Ka digitaalne fail ei ole automaatselt igavene, sest kõvakettad võivad rikki minna ja telefonid vahetuvad. Varukoopiad on lihtne ettevaatusabinõu, mis kaitseb sama hästi nii hiljutisi telefonivideoid kui ka 30 aasta vanuseid kassette.

Mida enne videokassettide digitaliseerimist kontrollida?

Alustage kassettide sorteerimisest. Vaadake üle, milliseid formaate teil on ja kui palju neid kokku on. VHS ja väiksem VHS-C kassett ei ole sama asi, nagu ka Video8, Hi8 ja MiniDV kasutavad eri seadmeid. Kui te ei ole formaadis kindel, ärge hakake kassetti jõuga avama või makki sobitama. Piisab, kui panete kasseti kõrvale selle karbi ja kirjeldate, milline see välja näeb.

Kontrollige ka lindi nähtavat seisukorda. Kui kassett lõhnab tugevalt kopituse järele, lindil on näha hallitust või korpus on katki, rääkige sellest enne töö üleandmist. Kahjustatud materjal võib vajada ettevaatlikumat käsitlemist ning tulemus sõltub alati sellest, millises seisus algne salvestis on. Mõne kassetiga võib olla võimalik päästa ainult osa videost.

Kui kassette on palju, ei pea kõike korraga digitaliseerima. Alustage kõige väärtuslikumatest või vanimatest salvestistest: sündmustest, millel on eakad sugulased, laste varased aastad või haruldased reisivideod. See aitab hoida kulud ja töömahu kontrolli all. Hiljem saate ülejäänud kassettidega jätkata rahulikus tempos.

Samuti tasub läbi mõelda, millisel kujul soovite videod kätte saada ja kus neid edaspidi hoiate. Mõnele kliendile sobib fail arvutisse, teisele välisele andmekandjale. Peamine on see, et teil oleks pärast üleandmist koht, kuhu failid kohe kopeerida, ning vähemalt üks varukoopia. Ärge jätke ainsat koopiat vanale mälupulgale sahtlipõhja.

Millal tasub valida professionaalne teenus?

Kodune digitaliseerimine võib sobida siis, kui teil on töökorras videomakk, vajalikud ühendused, piisavalt aega ja kogemust videosalvestusega. Tegelikult tuleb arvestada, et ühe kasseti reaalajas ülekandmine võtab vähemalt sama kaua kui selle sisu ning hiljem tuleb failid salvestada, kontrollida ja korrastada. Mitme tunni materjali puhul kasvab töömaht kiiresti.

Professionaalne teenus on mõistlik valik siis, kui soovite säästa aega, kassette on palju või salvestised on teie jaoks asendamatud. Centrumfoto aitab vanu videokassette digitaalseks muuta nii, et originaalid jäävad alles ning videod muutuvad edaspidiseks kasutamiseks mugavamaks. Enne kassettide toomist tasub formaadid ja soovitud tulemus üle täpsustada, eriti juhul, kui materjal on vana või nähtavalt kahjustunud.

Kõige parem aeg vanade kassettidega tegelemiseks on enne, kui neid on hädasti vaja. Valige välja üks karp, märgistage olulisemad videod ja alustage salvestistest, mille kaotamist kahetseksite kõige rohkem. Nii saavad kapis seisvatest kassettidest taas mälestused, mida pere saab päriselt vaadata.