Perekonna jõulud, laste esimesed sammud, pulmapäev või reisivideo võivad olla alles vaid ühel videokassetil. See juhend vanade videokassettide päästmiseks aitab otsustada, mida teha kohe, mida vältida ja millal on mõistlik lasta kassett professionaalselt digitaliseerida. Vanal lindil olev pilt ei muutu ajas paremaks ning iga läbimängimine võib kulumist suurendada.
Miks vanad videokassetid vajavad kiiret tähelepanu?
Videokassett ei ole püsiv arhiiviformaat. Selle sees olev magnetlint vananeb, kogub niiskust ja tolmu ning võib kaotada osa pildi- ja helisignaalist. Mõnel juhul on kassett väliselt korras, kuid esitusel on pilt triibuline, heli katkendlik või lint liigub ebaühtlaselt.
Suurim risk ei ole ainult lindi vanus. Kassette on sageli hoitud kapipõhjas, pööningul, garaažis või keldris, kus temperatuur ja õhuniiskus kõiguvad. Kuumus võib kasseti plastkorpust deformeerida ning niiskus soodustab hallituse teket. Ka tugev magnetväli, näiteks kõlarite või vanema helitehnika vahetus läheduses, võib salvestist mõjutada.
Digitaliseerimine ei taasta kadunud pilti, kuid säilitab allesoleva materjali kujul, mida saab vaadata tänapäevastes seadmetes, kopeerida ja turvaliselt varundada. Mida varem töö ette võtta, seda suurem on võimalus saada kassetilt kätte hea tulemus.
Juhend vanade videokassettide päästmiseks algab sorteerimisest
Ärge alustage sellega, et panete kõik kassetid järjest vanasse videomakki. Esmalt vaadake kogu kogumik rahulikult üle. Kirjutage üles, mis on kasseti sildil, ligikaudne salvestusaasta ja kas tegemist on perevideo, telesalvestuse või muu materjaliga. Kui silt on kulunud või puudub, märkige kassett ajutise numbriga.
Eraldi tasub tõsta kõrvale kõige olulisemad salvestised: ühekordsed pereüritused, nüüdseks lahkunud lähedaste videod ning materjal, millele muud koopiat ei ole. Nii ei lähe aega vähem tähtsate kassettide kontrollimisele, kui just väärtuslikumad lindid vajavad esimesena tähelepanu.
Kontrollige kasseti korpust. Kui näete pragusid, lahtist kaant, nähtavat hallitust, tugevalt kortsunud linti või lindi servi, mis ei liigu poolidel ühtlaselt, ärge kasseti esitamisega riskige. Selline kassett võib kahjustada ka videomakki ning omakorda teisi kassette. Probleemse lindi puhul on turvalisem kasutada teenust, kus seadmed ja töövõtted on mõeldud vanade formaatide käsitlemiseks.
Tundke ära kasutatav videovorming
Kõige tavalisemad koduvideote formaadid on VHS, VHS-C, Video8, Hi8 ja MiniDV. VHS on suur, peopesast laiem kassett. VHS-C on väiksem videokassett, mida kasutati paljudes kompaktsetes videokaamerates. Video8 ja Hi8 on veel väiksemad ning sageli märgistatud vastava logoga. MiniDV kassett on väike, kuid sellel olev materjal on digitaalne ja vajab sobivat kaamerat või seadet.
Formaat määrab, millise seadmega materjali esitada saab. VHS-C kassett võib vajada adapterit, Video8 ja Hi8 puhul sobivat videokaamerat või mängijat ning MiniDV puhul FireWire-liidesega seadet. Valet tüüpi adapteri või kulunud seadme kasutamine ei anna paremat tulemust ja võib linti kahjustada.
Hoidke kassette õigesti enne digitaliseerimist
Kui digitaliseerimine ei toimu samal päeval, säilitage kassetid püstises asendis, karbis või ümbrises. Valige kuiv, pime ja võimalikult stabiilse temperatuuriga siseruum. Elutoa kapp on üldjuhul parem valik kui kelder, pööning või niiske panipaik.
Ärge jätke kassette autosse, aknalauale ega radiaatori kõrvale. Vältige ka järske temperatuurimuutusi. Kui kassett on olnud külmas ruumis või pakiautomaadis talvise ilmaga, laske sellel enne kasutamist toatemperatuuril seista. Nii väheneb kondensaadi oht seadmes ja lindil.
Kasseti linti ei tasu palja käega puudutada. Sõrmejäljed, rasu ja tolm võivad mõjutada taasesitust. Kui lint on korpusest välja tulnud, ärge kerige seda jõuga tagasi ega kasutage kleeplinti kahjustuse kiireks parandamiseks. Väikese mehaanilise vea taga võib olla suurem probleem, mida kodus ei ole võimalik ohutult hinnata.
Kas digitaliseerida ise või kasutada teenust?
Ise digitaliseerimine võib sobida siis, kui kassette on vähe, need on heas seisukorras ja olemas on töökorras mängija ning vajalik ühendustehnika. VHS-i puhul tähendab see tavaliselt korras videomakki, videohõiveseadet ja arvutit. Tulemus sõltub nii seadmete seisukorrast kui ka kasutaja oskusest seadistada pildi- ja helisignaali.
Kodune lahendus nõuab sageli rohkem aega, kui algul tundub. Ühetunnine kassett tuleb enamasti esitada reaalses ajas. Lisaks tuleb kontrollida faili salvestumist, heli sünkroonsust ja pildi kvaliteeti. Vanem videomakk võib linti närida, anda häireid või jätta pildi ebastabiilseks. Kui videol on selge emotsionaalne või ajalooline väärtus, ei ole mõistlik seda esimest korda katsetades ohtu seada.
Professionaalne digitaliseerimine on praktiline valik siis, kui kassette on palju, formaadid on erinevad või lindi seisukord tekitab kahtlusi. Teenuse puhul kasutatakse sobivaid taasesitusseadmeid ning materjal viiakse digitaalsele kujule ilma, et klient peaks otsima adaptereid, ühendusi või aegunud tarkvara. Centrumfoto aitab vanad videokassetid digitaliseerida, et olulised salvestised oleksid edaspidi lihtsamini vaadatavad ja säilitatavad.
Valmistage tellimus ette nii, et midagi ei läheks segi
Enne kassettide üleandmist nummerdage need selgelt. Võite kasutada väikest kleebist kasseti karbil või ümbrisel, kuid ärge katke kinni olemasolevaid vormingumärgiseid. Lisage eraldi lehele number, kirjeldus ja võimalusel soovitud faili nimi. Näiteks „01 – Mari sünnipäev 1998” on hiljem palju kasulikum kui „VHS 1”.
Kui mõnel kassetil on alguses tühi osa või soovite säilitada ainult kindla sündmuse, märkige see samuti üles. Kasulik on teada ka seda, kas soovite kõiki lindil olevaid salvestisi või ainult kindlaid lõike. Vanadel kassettidel on sageli mitme aasta materjal üksteise järel ning sildil olev kuupäev ei pruugi kirjeldada kogu sisu.
Enne üleandmist tehke enda jaoks nimekiri järgmistest andmetest:
- kasseti number ja formaat;
- sildil olev kirjeldus või hinnanguline aasta;
- kas kassett sisaldab eriti olulist materjali;
- nähtavad kahjustused või hallituse kahtlus;
- eelistus, kuidas soovite digifaile hiljem hoida ja kätte saada.
Selline ettevalmistus aitab vältida segadust, eriti siis, kui üle anda tuleb kümneid kassette. Samuti on hiljem lihtsam leida üles õige video ilma kõiki faile ükshaaval avamata.
Digifail vajab samuti säilitamist
Digitaliseerimine on esimene oluline samm, kuid üksainus fail arvutis ei ole veel turvaline arhiiv. Kõvakettad võivad rikki minna, telefonid vahetuvad ja mälupulgad võivad kaduda. Hoidke materjali vähemalt kahes eri kohas, näiteks arvutis või välisel kõvakettal ning teises sõltumatus salvestuskohas.
Olulised on ka arusaadavad failinimed. Kasutage kuupäeva, sündmuse nime ja võimalusel osalejaid: „2001-07_Saaremaa-perepuhkus_osa-1”. Selline süsteem säästab aastaid hiljem aega ning teeb videote jagamise pereliikmetega lihtsamaks. Kui failid on väga suured, võib vaatekoopia olla mugav telefonis või teleris, kuid originaalkvaliteediga fail tuleks kindlasti alles hoida.
Ärge visake originaalkassette kohe ära. Hoidke neid pärast digitaliseerimist veel alles, vähemalt seni, kuni olete kõik failid üle vaadanud ja varukoopiad teinud. Kassett võib olla vajalik, kui soovite tulevikus materjali uuesti töödelda või kui avastate, et mõni osa jäi esimesel korral märkamata.
Võtke kõigepealt ette üks kastitäis või kasvõi viis kõige tähtsamat kassetti. Kui need on turvaliselt digitaalsel kujul ja varundatud, on ülejäänud kogumikuga palju lihtsam rahulikus tempos edasi liikuda.
