Vana videokassett võib olla kümme aastat riiulis täiesti rahulik, kuid ühel hetkel ei leia sellele enam töötavat mängijat. Paberfoto puhul on oht teistsugune: värvid tuhmuvad, albumid saavad niiskust või jäävad kolimise käigus lihtsalt kadunuks. Mälestuste digitaliseerimise trendid lähtuvadki üha rohkem praktilisest vajadusest – muuta perearhiiv kasutatavaks enne, kui originaal või selle vaatamiseks vajalik tehnika enam vastu ei pea.
Mälestuste digitaliseerimise trendid: säilitamisest kasutamiseni
Varem tähendas digitaliseerimine sageli lihtsalt seda, et fotod või videod kopeeriti arvutisse. Nüüd oodatakse digiarhiivilt rohkem. Inimene soovib leida üles lapse esimese koolipäeva, vanaema sünnipäeva või reisivideo kiiresti, jagada seda pereliikmetega ning hoida alles ka siis, kui telefon või arvuti välja vahetatakse.
Seepärast ei ole eesmärk ainult failide kogumine. Hea tulemus tähendab, et fail on piisava kvaliteediga, arusaadavalt nimetatud, õigesse kohta salvestatud ja vähemalt ühes lisakohas varundatud. Nii ei jää kümnete aastate pildid juhuslike kaustanimede ja katkiste mälupulkade taha peitu.
Kõige sagedamini digitaliseeritakse praegu VHS-, VHS-C-, Hi8- ja MiniDV-kassette, vanu filmi- ja slaidikogusid ning paberfotosid. Igal materjalil on oma risk. Magnetlint kaotab ajas kvaliteeti ja kassett võib mängimisel kahjustuda. Negatiividele mõjuvad tolm, kriimustused ja niiskus. Fotode puhul lisanduvad pleekimine, murdumised ning liimiga albumilehtede kahjustused.
Videokassettide puhul loeb aeg
Videokassette tasub käsitleda esmajärjekorras. Nende säilimine sõltub nii lindi seisukorrast kui ka sellest, kas sobiv seade veel töötab. Isegi korralikult hoitud kassett ei ole mõeldud lõputuks kasutamiseks. Kui lind on kortsus, hallitusega või tugevalt kulunud, võib kodune katse seda mängida olukorda halvendada.
Digitaliseeritud video annab võimaluse vaadata salvestisi telerist, arvutist või telefonist ilma originaalkassetti korduvalt kulutamata. Samas ei tasu eeldada, et digikoopia muudab 1990. aastate pildi automaatselt tänapäevaseks kõrglahutuseks. Õige eesmärk on säilitada olemasolev materjal võimalikult puhtalt ja loomulikult, mitte tekitada kunstlikult detaili, mida lindil kunagi ei olnud.
Failivorming ja kvaliteet sõltuvad otstarbest
Digitaliseerimise üks selge suund on teadlikum valik: inimesed küsivad enne töö alustamist, milleks nad faile kasutavad. Kas eesmärk on perearhiiv, sugulastega jagamine, telerist vaatamine või näiteks juubelivideo koostamine? Sellest sõltub, millist failivormingut, resolutsiooni ja salvestusviisi eelistada.
Pere igapäevaseks vaatamiseks sobib tavaliselt laialt toetatud videofail, mida saab avada enamikes seadmetes. Fotode puhul on mugav kasutada kvaliteetseid pilte, mida saab vajadusel tellida ka paberfotona. Väga väärtusliku materjali korral võib olla mõistlik hoida lisaks kasutuskoopiale alles ka võimalikult vähe töödeldud arhiivikoopia.
Liigne tihendamine on levinud viga. Kui fail tehakse liiga väikeseks ainult selleks, et seda kiiresti saata, võivad detailid kaduda ning videopilt muutuda plokiliseks. Teisalt ei ole alati vaja suurimat võimalikku faili. Kui materjali vaadatakse üksnes telefonist või jagatakse perekonnas, on mõistlik valida tasakaal kvaliteedi, salvestusruumi ja kasutusmugavuse vahel.
Paberfoto ei ole ainult pilt, vaid ka ese
Fotode skaneerimisel on järjest olulisem säilitada ka albumi või foto füüsiline tähendus. Vana foto tagaküljel võib olla kuupäev, koht või käekirjaga nimi, mis on pildil olevate inimeste tuvastamisel otsustav. Enne albumi lahtivõtmist tasub üle vaadata, kas märkmeid on tagakülgedel, lehtede vahel või ümbrikutel.
Mõnikord on mõistlik skaneerida kogu albumileht, mitte ainult üksikud pildid. Nii jäävad alles piltide algne järjestus, raamid, pühendused ja ajastule omane kujundus. Kui soov on fotosid hiljem printida, tasub valida skaneerimise kvaliteet selle järgi, kui suurelt pilti võiks tulevikus vaja minna.
Vanade fotode kerge tolmu, värvitasakaalu või kriimustuste korrigeerimine võib tulemust parandada. Sellega peab olema mõõdukas. Liigne töötlus võib muuta näod ebaloomulikuks, eemaldada ajastule iseloomuliku tonaalsuse või koguni muuta mõne olulise detaili. Eesmärk ei ole minevikku ümber kujundada, vaid teha see paremini nähtavaks.
Tehisaru aitab korrastada, kuid ei asenda kontrolli
Üks uuemaid suundi on tehisaru kasutamine fotode otsimisel ja korrastamisel. Seadmed ning fotoprogrammid suudavad sageli rühmitada pilte nägude, asukohtade või objektide järgi. See võib olla kasulik, kui digiarhiivis on tuhandeid faile.
Samas tasub automaatseid tulemusi üle kontrollida. Sama inimene võib eri vanuses jääda tuvastamata, kaks sarnast inimest võidakse segi ajada ning vanade mustvalgete fotode puhul on eksimisvõimalus suurem. Tehisaru loodud värvilahendused või pilditäiendus võivad olla huvitavad, kuid neid tuleks käsitleda uue tõlgendusena, mitte ajaloolise tõena.
Privaatsus on samuti oluline. Perearhiivis võivad olla laste pildid, isiklikud sündmused ja andmed, mida ei soovita juhuslikult jagada. Enne tundmatutesse veebiteenustesse üleslaadimist tasub vaadata, kus faile hoitakse ja kuidas neid kasutatakse. Tundliku materjali puhul on turvalisem valida selge tööprotsessiga teenus ning hoida põhiarhiiv enda kontrolli all.
Üks koopia ei ole veel arhiiv
Mälestuste digitaliseerimise trendid näitavad, et üha rohkem tähelepanu pööratakse varundamisele. Failid võivad kaduda koos vana arvuti, telefoni või välise kõvakettaga. Kõige lihtsam põhimõte on hoida koopiaid vähemalt kahes eri kohas, näiteks arvutis ja välisel andmekandjal. Vajadusel võib lisada kolmanda koopia usaldusväärsesse pilveteenusesse.
Kaustade korrastamine tasub teha kohe, mitte aasta hiljem. Hea kaustanimi sisaldab aastat, sündmust ja võimalusel kohta, näiteks „2004-07 Saaremaa suvepäevad”. Videofailide juurde võib lisada lühikese kirjelduse: kes on salvestisel, kus see tehtud on ja mis sündmus toimub. Need paar minutit säästavad hiljem palju aega.
Kui peres on mitu inimest, tuleb kokku leppida, kes arhiveerimist haldab. Eriti kasulik on see siis, kui vanemate või vanavanemate kogudest leitakse materjali, mille tausta teab vaid üks inimene. Nimed, kuupäevad ja lood tasub kirja panna ajal, mil neid veel meenutatakse.
Enne digitaliseerimist valmista materjal ette
Töö läheb kiiremini ja tulemus on selgem, kui materjal on enne üle vaadatud. Eriti suure koguse korral aitab lihtne eeltöö vältida dubleeritud või tühjade salvestiste töötlemist.
- Sorteeri kassetid, filmid ja fotod umbkaudse ajajärgu või sündmuse järgi.
- Märgi üles nimed, kuupäevad ja kohad, mida tead.
- Eemalda fotodelt lahtine tolm ettevaatlikult, kuid ära kasuta tugevaid puhastusvahendeid.
- Hoia kassette ja fotosid kuivana ning väldi äärmuslikku kuumust enne teenusesse toomist.
Kui materjal on väga vana või halvas seisus, ära paranda seda omal käel kleeplindi, vedelike või tugevate harjadega. Ebaõige puhastamine võib kahjustada nii pilti kui ka salvestist rohkem kui aastatepikkune seismine.
Digifail ei pea jääma ainult ekraanile
Kuigi digitaliseerimise eesmärk on säilitamine, soovivad paljud inimesed lõpuks pilte ka päriselt kasutada. Valitud fotodest saab teha uue albumi, seinapildi või kingituse pereliikmele. Paberil foto ei sõltu paroolist, seadmest ega rakendusest ning toob digiarhiivist välja need hetked, mis muidu jääksid kausta ootama.
Praktiline lahendus on valida suurest kogust väike paremik: näiteks üks album lapsepõlvest, eraldi valik vanavanemate piltidest või fotod konkreetselt reisilt. Nii ei pea kõike korraga välja printima, kuid väärtuslik materjal muutub nähtavaks ja jagatavaks.
Centrumfoto pakub vanade videokassettide digitaliseerimist ning aitab vajadusel digifailidest ka fotosid tellida. See sobib eriti siis, kui soovid mälestused ühest kogust korrastada, säilitada ja kasutada ilma mitme eri teenusepakkuja vahel liikumata.
Alusta ühe karbi, ühe albumi või ühe kassettide virnaga. Kui kõige vanemad ja kõige olulisemad salvestised on turvaliselt digitaalsel kujul olemas, on järgmist kogust juba palju lihtsam ette võtta.
