VHS-kassetil olev sünnipäevavideo ei muutu paremaks ainult seetõttu, et see salvestatakse HD-failina. Küll aga võib vale failivalik teha video vaatamise ebamugavaks, võtta põhjendamatult palju ruumi või jätta olulise osa algmaterjali kvaliteedist alles hoidmata. Küsimus, kuidas valida videofaili kvaliteeti, tekib kõige sagedamini just vanade VHS-, VHS-C-, Video8-, Hi8- ja MiniDV-kassettide digiteerimisel.
Õige valik sõltub kolmest asjast: milline on algmaterjal, kuidas soovite videot hiljem kasutada ning kuhu failid salvestate. Enamiku perevideote puhul ei ole vaja kõige suuremat võimalikku faili. Mõistlik on valida formaat, mis säilitab salvestise loomuliku kvaliteedi ja töötab hästi nii teleris, arvutis kui ka telefonis.
Videofaili kvaliteedi valik algab algmaterjalist
Digiteerimine saab säilitada olemasolevat pilti, kuid ei saa tagasi tuua detaile, mida lindile pole kunagi salvestunud. Näiteks VHS on standardlahutusega formaat. Selle pilt on pehmem, värvid võivad olla ebaühtlased ning lindil võib esineda müra või triibusid. Kui selline salvestis teha suure eraldusvõimega failiks, on tulemus küll mahukam, kuid pilt ei muutu tegelikult teravamaks.
PAL-süsteemis salvestatud VHS-i ja enamiku analoogvideote loomulik digitaalne lähtekoht on 720 × 576 pikslit. Seda nimetatakse sageli SD-kvaliteediks. See on piisav, et hoida alles lindil olev pildiinfo ning vaadata videot tänapäevastes seadmetes korralikult.
MiniDV erineb VHS-ist. Sellel formaadil on samuti standardlahutusega pilt, kuid salvestis on sageli selgem ja stabiilsem. MiniDV puhul tasub säilitada võimalikult algupärane kvaliteet, sest kaamera poolt lindile salvestatud andmed võivad olla paremad kui VHS-i puhul. Kui teil on eri tüüpi kassette, ei pea kõigile tingimata sama failivalikut tegema.
Oluline on ka lindi seisukord. Kulunud, hallitanud või katkestustega kassett võib vajada hoolikamat töötlemist. Sellisel juhul mõjutab tulemust rohkem lindi füüsiline seisukord ja mängitusseadme kvaliteet kui see, kas valite suure või väikese videofaili.
Mida videofaili kvaliteet tegelikult tähendab?
Videofaili puhul räägitakse sageli ainult resolutsioonist, kuid see on vaid üks osa kvaliteedist. Igapäevaseks kasutamiseks tasub mõista nelja põhimõistet.
Resolutsioon näitab pildi mõõte pikslites. Suurem resolutsioon tähendab rohkem piksleid, kuid ainult siis, kui algmaterjalis on seda detaili olemas. VHS-i muutmine Full HD-ks võib muuta faili suuremaks, mitte videot sisuliselt paremaks.
Bitikiirus määrab, kui palju andmeid kasutatakse video iga sekundi salvestamiseks. Liiga väike bitikiirus tekitab ruudulisust, hägust liikumist ja värvilaike. Mõistlik bitikiirus aitab säilitada detaile, eriti kiire liikumise, peente mustrite ja tumedate stseenide puhul.
Koodek on viis, kuidas video andmed faili kokku pakitakse. Tänapäeval on kõige praktilisem valik enamasti H.264 koodekiga MP4-fail. See pakub head pildikvaliteeti, mõistlikku failisuurust ja laialdast ühilduvust.
Põimitud pilt tähendab, et vanem video on sageli salvestatud kahe vahelduva väljana. Seda kohtab eriti VHS-i ja MiniDV puhul. Kui põimitust ei töödelda õigesti, võivad liikuvate inimeste või esemete servad paista sakilised. Korralik digiteerimine arvestab selle omadusega, et video liiguks ekraanil loomulikult.
Kuidas valida videofaili kvaliteeti kasutusotstarbe järgi?
Kui soovite vanu perevideoid lihtsalt telerist, arvutist või telefonist vaadata, on SD-kvaliteediga MP4 enamasti parim valik. Fail on piisavalt kvaliteetne, seda on lihtne jagada ning see ei täida kõvaketast väga kiiresti. See sobib hästi ka siis, kui tellite digiteeritud videod mitmelt kassetilt.
Kui video läheb edasiseks monteerimiseks, näiteks perekonna juubelivideoks või dokumentaalprojekti jaoks, võib olla mõistlik küsida suurema andmemahuga faili. Sellest on kasu värviparanduse, lõikamise ja muu töötluse puhul. Siin tuleb arvestada, et montaažifailid võivad olla oluliselt suuremad ning nende avamiseks võib vaja minna sobivat programmi ja piisavalt vaba kettaruumi.
Kõrge kvaliteediga arhiivifail sobib juhul, kui soovite võimalikult paindlikku materjali tulevikuks säilitada. Seda valikut tasub kaaluda haruldaste salvestiste, ettevõtte ajaloomaterjali või perekonna jaoks väga oluliste videote puhul. Arhiivifaili eelis on väiksem pakkimine, kuid puuduseks on suur maht ja mõnikord piiratum ühilduvus tavaseadmetega.
Sotsiaalmeediasse saatmiseks või telefoni salvestamiseks võib teha eraldi väiksema koopia. Nii jääb kvaliteetsem põhifail alles, kuid jagamiseks ei pea saatma mitme gigabaidi suurust videot. Ühte videot ei pea tingimata hoidma ainult ühes versioonis.
Milline failivorming on praktiline?
Enamiku klientide jaoks on MP4 turvaline ja mugav valik. Seda avavad tavaliselt Windowsi ja Maci arvutid, nutitelerid, telefonid ning tahvelarvutid ilma lisaseadistusteta. MP4-faili saab vajadusel ka lihtsalt kopeerida USB-mälupulgale või välisele kõvakettale.
MOV võib olla sobiv montaažitöö jaoks, kuid igapäevaseks vaatamiseks ei anna see tavaliselt MP4 ees piisavat eelist. AVI on vanem formaat, mis võib võtta palju ruumi ja ei ole alati mugavaim valik. Väga tugevalt pakitud fail võib seevastu olla väike, kuid kiire liikumise või kehvema algmaterjali puhul võivad tekkida nähtavad tihendusvead.
Failivormingut valides tasub mõelda ka sellele, kes videot vaatab. Kui soovite videod anda vanavanematele USB-pulgal või saata pereliikmetele, on lihtne MP4 tavaliselt muretum kui erialane arhiivi- või montaažiformaat.
Failisuurus ja salvestusruum
Videofailide suurus sõltub eelkõige kestusest, resolutsioonist ja bitikiirusest. Tund aega SD-videot võib võtta mõnisada megabaiti kuni mitu gigabaiti. Suurema kvaliteedi või väiksema pakkimise korral kasvab maht kiiresti.
Enne digiteerimise tellimist vaadake üle, kuhu failid jäävad. Arvuti sisemine ketas ei ole ainus ega kõige kindlam koht mälestuste hoidmiseks. Hea lahendus on hoida üht koopiat välisel kõvakettal ja teist koopiat eraldi seadmes või turvalises pilveteenuses. Kui üks ketas peaks rikki minema, ei kao kogu videokogu korraga.
USB-mälupulk sobib videote üleandmiseks ja üksikute failide vaatamiseks, kuid pikaajaliseks ainsaks varukoopiaks ei ole see parim valik. Mälupulgad võivad kaduda, saada kahjustada või jääda aastateks kasutamata. Väärtuslikud salvestised tasub aeg-ajalt üle kontrollida ning vajadusel uuele andmekandjale kopeerida.
Levinud valikud, mis ei anna paremat tulemust
Esimene eksimus on valida analoogkassetile automaatselt 4K või Full HD. Suurem väljundlahutus võib olla vajalik kindla montaažiprotsessi jaoks, kuid tavavaatamiseks ei lisa see VHS-i pildile uusi detaile. Mõnel juhul võib ülesskaleerimine isegi rõhutada lindi müra ja ebatasasusi.
Teine eksimus on valida kõige väiksem fail ainult ruumi säästmiseks. Liiga tugevalt pakitud video võib olla telefoniekraanil talutav, kuid teleris näha ruuduline ja ebaloomulik. Vanade videote puhul on eriti oluline, et liikumine ja värviüleminekud jääksid võimalikult rahulikud.
Kolmas eksimus on eeldada, et digiteerimine parandab automaatselt kõik lindi vead. Pildi värvi, heledust ja stabiilsust saab mõnel juhul kohendada, kuid välja veninud lint, salvestusvead või algselt udune kaamerapilt jäävad materjali osaks. Hea eesmärk on säilitada salvestis võimalikult korrektselt, mitte muuta seda millekski, mis see kunagi olnud ei ole.
Enne tellimist tasub otsustada kolm asja
Mõelge esmalt, kas soovite videot eelkõige vaadata, töödelda või pikaajaliselt säilitada. Seejärel valige sobiv andmekandja ja varundusviis. Lõpuks kontrollige, kas teie teleris, arvutis või telefonis on lihtne valitud faili avada.
Centrumfoto aitab vanad videokassetid digitaalseks teha nii, et salvestisi oleks mugav kasutada ka praegustes seadmetes. Kui teil on eri formaadis kassetid või kahtlete faili suuruse ja kvaliteedi valikus, tasub enne töö alustamist kirjeldada, kuidas soovite videoid hiljem kasutada.
Kõige väärtuslikum videofail ei ole tingimata kõige suurem. See on fail, mida saate aastaid hiljem probleemideta avada, vaadata ja turvaliselt alles hoida.
