Vana videokassett võib sisaldada lapse esimesi samme, pulmapäeva, koolipeo esinemist või ammu lahkunud pereliikme häält. Arhiivivideote ümbertegemise lahendused aitavad need salvestised kasseti küljest lahti võtta ja viia digitaalsesse vormi, mida saab tänapäevaste seadmetega vaadata, kopeerida ning perega jagada.
Kassetid ei ole mõeldud aastakümneteks. Magnetlint vananeb, pilt võib muutuda triibuliseks, heli nõrgaks ning mängiv videoseade võib ühel päeval lihtsalt puududa. Seetõttu tasub väärtuslikud videod üle vaadata enne, kui viivitamine tähendab, et materjali ei saa enam korralikult taasesitada.
Mida arhiivivideote ümbertegemine tegelikult tähendab?
Arhiivivideo ümbertegemine ei tähenda tavaliselt vana filmi uuesti lavastamist. Praktikas tähendab see videokasseti või muu vana videokandja sisu digitaliseerimist. Salvestis taasesitatakse sobiva seadmega, pilt ja heli salvestatakse digitaalselt ning tulemus antakse kliendile kokkulepitud failina või andmekandjal.
See on eelkõige säilitustöö. Originaalkassett jääb alles, kuid video saab uue kasutusviisi. Digifaili saab vaadata arvutis või teleris, saata lähedastele ja hoida mitmes kohas varukoopiana. Samas tasub arvestada, et digitaliseerimine ei muuda algselt halva kvaliteediga pilti kõrglahutusega videoks. Eesmärk on olemasolev materjal võimalikult korrektselt üle kanda, mitte luua sinna detaile, mida lindil kunagi ei olnud.
Millised videokassetid vajavad kiiremat tähelepanu?
Kõige tavalisemad koduarhiivis leiduvad formaadid on VHS, VHS-C, Video8, Hi8 ja MiniDV. Mõnes peres on alles ka vanad videokaamerakassetid, mille jaoks vajalik kaamera või adapter on ammu kadunud. Just sellised salvestised tasub esimesena üle anda, sest õige töökorras seadme leidmine muutub ajaga keerulisemaks.
VHS-kassetid on suured ja äratuntavad, kuid nende lint on tundlik tolmu, niiskuse ja korduva kerimise suhtes. VHS-C on väiksem kassett, mida kasutati kompaktsetes videokaamerates. Video8 ja Hi8 salvestised on samuti väiksematel kassettidel ning MiniDV puhul on tegemist digitaalse lindiformaadiga. Kuigi MiniDV pilt võib olla uuem ja teravam, vajab ka see korrektset taasesitust ning õiget seadet.
Erilist tähelepanu vajavad kassetid, mille korpus on katki, lint on kortsus, nähtavalt hallitanud või kassett ei kerigi vabalt. Sellist materjali ei ole mõistlik kodus jõuga mängijasse panna. Vale seadme või kulunud videomaki kasutamine võib linti veelgi kahjustada.
Arhiivivideote ümbertegemise lahendused sõltuvad materjali seisukorrast
Kõik kassetid ei vaja sama lähenemist. Kui kassett on heas seisukorras ja salvestis on selge, on töö tavaliselt sirgjooneline: video mängitakse läbi ning salvestatakse failiks. Kui lint on kahjustunud või salvestis hüppab, võib tulemus vajada rohkem tähelepanu ja mõnikord ei ole võimalik kogu materjali veatult kätte saada.
Ka salvestuse pikkus mõjutab töö mahtu. Tunniajane perevideo tuleb üldjuhul taasesitada vähemalt selle tegeliku kestuse jooksul. Kui kapis on kümneid kassette, on mõistlik need enne sorteerida. Märkige ära kassettidel olevad kuupäevad, sündmused ja inimesed, kui need on teada. Nii saab otsustada, millised videod on kõige olulisemad ning millistega alustada.
Oluline on ka soovitud lõpptulemus. Mõni klient soovib lihtsalt kogu video ühes failis säilitada. Teine soovib hiljem leida kiiresti üles näiteks sünnipäevapeo või reisivideo kindla osa. Kui salvestised on pikad ja teemad vahelduvad, tasub enne töö tellimist läbi mõelda, kas vaja on ainult digikoopiat või ka eraldi lõike ja selgemaid failinimesid.
Mida digifaili valides arvestada?
Digifail on mugav ainult siis, kui seda on hiljem lihtne kasutada. Levinud videofaili vorming sobib enamiku arvutite, nutitelerite ja telefonidega. Faili suurus sõltub video pikkusest ning valitud kvaliteedist. Väga väike fail võtab vähem ruumi, kuid tugeva tihendamise korral võib pilt kaotada detaile.
Vanade videote puhul ei ole mõistlik võrrelda tulemust tänapäevase telefonivideoga. VHS-i ja paljude vanade kaameravormingute algne pilt on pehmem, sageli 4:3 kuvasuhtega ning vahel nähtavate värvihälvete või pildimüraga. Õigesti digitaliseeritud fail säilitab salvestise iseloomu ja võimaldab seda vaadata ilma, et kassett iga korraga kuluks.
Küsige enne tellimist, kuidas fail kätte saadakse ja millisele andmekandjale see sobib. Kui plaanite videot jagada mitme pereliikmega, on mugav kasutada failivormi, mida saab hiljem kopeerida. Kui soovite videot hoida füüsiliselt, sobib andmekandja, mida saate kodus avada. Kõige kindlam on teha pärast kättesaamist vähemalt kaks varukoopiat eri kohtadesse.
Enne üleandmist tehke kassettidega väike eeltöö
Kassette ei pea kodus läbi vaatama, eriti kui mängija puudub. Küll aga aitab lihtne korrastamine vältida segadust. Pange kokku samasse sündmusesse kuuluvad kassetid ja kirjutage üles, mida igaühelt ootate. Kui karbil on märge nagu „1998 jõulud” või „Saaremaa”, jätke see alles – hiljem on see digifailide nimetamisel suureks abiks.
Enne tellimist tasub kontrollida järgmisi asju:
- kas kassettidel on nähtavaid kahjustusi või niiskusjälgi;
- mitu kassetti on digitaliseerimiseks ning kui pikad need ligikaudu on;
- kas soovite üle kanda kogu sisu või vaid valitud salvestised;
- millisel kujul soovite valmis failid kätte saada;
- kes peaksid pärast videodest koopia saama.
Ärge lõigake katkenud linti ise välja ega avage kasseti korpust, kui selleks puudub kogemus. Kodune parandamine võib küll mõnikord tunduda lihtne, kuid lindi vale pingutus või mustus mõjutab pilti ja heli. Väärtusliku salvestise puhul on ettevaatlikkus odavam kui hilisem kahetsus.
Kvaliteedi parandamine: mis on võimalik ja mis mitte?
Digitaliseerimise käigus saab teha valikuid, mis aitavad taasesitust ühtlasemaks muuta. Näiteks võib õigesti seadistatud seade vähendada pildi värisemist või tagada stabiilsema signaali. Heli puhul saab vahel vähendada taustamüra, kuid tulemuse piirid seab alati algne salvestis.
Kui lindil on korduvad häired, kaadrite kadumine või moonutatud heli, jäävad need sageli vähemalt osaliselt alles. See ei tähenda, et digitaliseerimine oleks ebaõnnestunud. Vastupidi, digikoopia võib olla parim võimalik versioon materjalist, mille seisukord ajaga enam ei parane.
Pärast digitaliseerimist saab videost teha ka lühema pereklipi, valida välja olulised katkendid või lisada selgitavad failinimed. Need tegevused on eraldi tööetapid ning nende vajadus sõltub sellest, kas eesmärk on arhiivi säilitamine või videote aktiivne jagamine. Kui soov on lihtsalt mälestus turvaliselt alles hoida, piisab sageli terviklikust digikoopiast.
Miks ei tasu digitaliseerimist edasi lükata?
Videokasseti peamine risk ei ole ainult see, et see võib katki minna. Aastatega vähenevad ka võimalused leida hästi töötavaid seadmeid ja õigete formaatide tundjaid. Lisaks on paljudel kassettidel sisu, mille tähendust oskavad selgitada just praegu vanemad pereliikmed. Kui video on digitaalselt olemas, saab seda koos vaadata, inimesi ja kohti ära tunda ning failidele õiged nimed panna.
Digitaalne koopia ei asenda originaali emotsiooni. Kasseti karbil olev käekiri, kaamera juhuslikud võtted ja vana teleri pildikeel on osa ajastust. Kuid fail annab võimaluse seda ajastut hoida viisil, mis ei sõltu enam ühest haprast lindist või vanast videomakist.
Centrumfoto aitab vanade videokassettide digitaliseerimisega, et olulised perevideod oleksid edaspidi lihtsamini vaadatavad ja säilitatavad. Alustage kõige väärtuslikumast kastist kapipõhjas – sellest, mille sisu ei tahaks kunagi juhuse hooleks jätta.
