Kolm albumit, karbitäis lahtiseid pilte, vanad negatiivid ja mõned videokassetid võivad tunduda väikese koduse projektina. Tegelikult tasub töö teha läbimõeldult, sest perearhiivi digitaliseerimise näide näitab hästi, kui kiiresti lähevad segamini fotode ajad, inimesed ja failid, kui materjalid lihtsalt järjest arvutisse kopeerida.
Eesmärk ei ole teha korraga täiuslikku muuseumiarhiivi. Esmalt tuleb päästa materjalid kulumisest, muuta need pereliikmetele kasutatavaks ja luua süsteem, mida on võimalik ka aasta pärast mõista. Nii saab vanu mälestusi vaadata telefonist, jagada sugulastega ja kasutada näiteks juubelialbumi või mälestusvideo tegemisel.
Perearhiivi digitaliseerimise näide ühe pere põhjal
Oletame, et perel on 1960.-1990. aastatest kuus fotoalbumit, umbes 800 lahtist fotot, viis negatiivide ümbrikut ning kaheksa VHS-kassetti. Kõike ei ole vaja esimesel päeval digiteerida. Mõistlik töökorraldus algab valikust.
Esimesena pannakse kõrvale materjalid, mille seisukord võib halveneda: värvi kaotavad fotod, murdunud servadega pildid, niiskuskahjustusega albumid ja magnetlindil videokassetid. Seejärel valitakse kõige olulisemad sündmused – näiteks vanavanemate pulmad, laste sünnipäevad, kooliaktused, reisid ja koduvideod, kus on kuulda lähedaste hääli.
Selles näites otsustab pere alustada 200 fotoga ja kahe VHS-kassetiga. Valik on piisavalt väike, et töö jõuaks lõpuni, kuid annab kohe arhiivile väärtust juurde. Kui esimene osa on korrastatud, saab samal viisil jätkata järgmiste albumite ja karpidega.
Enne skaneerimist: tee fotodest ülevaade
Fotode ettevalmistamisel ei tasu kirjutada pildi tagaküljele uusi märkmeid. Eriti vanadel fotodel võib tint läbi paberi kanduda või pinda kahjustada. Kui pildi taga on juba kuupäev, nimi või koht, tuleb see info enne töö alustamist üles märkida või koos fotoga jäädvustada.
Jagage materjalid lihtsatesse gruppidesse: aastakümme, sündmus või pereliin. Näiteks „Vanaema noorus”, „Pere suved 1978-1985” ja „Laste kooliaastad”. Kui täpset aastat ei tea, ei ole vaja arvata. Märge „1980ndad” on parem kui ekslik kuupäev.
Eemaldage albumist fotod ainult siis, kui need tulevad lahti ilma jõudu kasutamata. Kleepunud, rebenenud või väga õrnu albumilehti ei tohi sikutada. Sellisel juhul võib olla mõistlik digiteerida terve lehekülg. Nii jääb alles ka albumi algne paigutus, märkmed ja piltide omavaheline lugu.
Milline tulemus on päriselt vajalik?
Digitaliseerimise kvaliteet sõltub sellest, mida failidega hiljem teha soovitakse. Kui eesmärk on vaadata pilte arvutist või telefonist, piisab tavaliselt korralikust digikoopiast. Kui aga fotot soovitakse hiljem suuremalt välja printida, kasutada suguvõsaraamatus või töödelda detailselt, on vaja kõrgema lahutusega faili.
Siin tuleb teha praktiline valik. Väga suurte failide puhul säilib rohkem detaile, kuid nende salvestamine, varundamine ja jagamine võtab rohkem aega ning ruumi. Tavaliste väikeste paberfotode puhul ei anna maksimaalne võimalik lahutus alati nähtavalt paremat tulemust. Oluline on, et skaneering oleks terav, värvid loomulikud ja originaali detailid säiliksid.
Negatiivide puhul võib digiteerimine anda sageli rohkem infot kui väikesest paberfotost skaneerimine. Samas tuleb arvestada negatiivi seisukorraga. Tolm, kriimustused, hallitus ja värvimuutused jäävad ka digifailile nähtavaks, kui neid ei ole võimalik töötlusega vähendada. Originaali ei tasu pärast digitaliseerimist ära visata – see jääb alati algallikaks.
Videokassetid vajavad kiiremat tegutsemist
VHS-, Video8- ja teiste vanade videokassettide puhul on risk suurem kui paberfotodel. Magnetlint vananeb ning kodused videomängijad muutuvad järjest haruldasemaks. Kui kassett hakkab mängimisel krigisema, pilt hüppab või lint on nähtavalt kahjustunud, ei tohiks seda korduvalt ise läbi mängida.
Digiteeritud video väärtus ei seisne ainult pildis. Sageli on kõige olulisem just heli: kellegi naer, lapse hääl, vanaema tervitus või argine vestlus, mida keegi pole aastakümneid kuulnud. Video võib olla tehniliselt ebatäiuslik, kuid pere jaoks asendamatu.
Centrumfotos saab vanu videokassette digitaliseerida ning see on praktiline valik juhul, kui kodus puudub töötav seade või ei soovita lindiga katsetada. Enne üleandmist tasub kassetid nummerdada ja panna kaasa lühike märge nende sisu kohta, näiteks „Jõulud 1994” või „Saaremaa reis”.
Failinimed loovad arhiivi, mitte kausta juhuslike piltidega
Kõige tavalisem viga on jätta failide nimedeks automaatsed tähised nagu „IMG_0047” või „scan12”. Mõne nädala pärast ei ütle need enam midagi. Hea failinimi aitab vajalikku pilti leida ka siis, kui seda otsib teine pereliige.
Lihtne ja toimiv vorm on aasta või ajavahemik, sündmus ning võimalusel koht. Näiteks „1986_suvepaevad_Võsu_01” või „1972-1975_vanaema_noorus_15”. Kui täpset aega ei tea, võib kasutada umbkaudset aastakümmet. Failinimi ei pea sisaldama kõigi pildil olevate inimeste nimesid, sest see muutub liiga pikaks. Olulised nimed võib lisada eraldi märkmetesse või kausta kirjeldusse.
Kaustade struktuur võiks olla sama lihtne. Ülemisel tasemel võivad olla aastakümned või perekonnad, nende sees sündmused. Näiteks kaust „1980ndad”, selle all „Pulmad”, „Reisid” ja „Lastepildid”. Üks loogiline süsteem on parem kui väga detailne süsteem, mida keegi ei viitsi hiljem kasutada.
Kontrolli tulemust enne originaalide ära panemist
Kui fotod või videod on digiteeritud, vaadake vähemalt valim üle. Kontrollige, kas pildid on õigetpidi, kas servad ei ole olulist osa pildist ära lõiganud ning kas väga tumedad või heledad fotod on siiski loetavad. Videote puhul tasub avada fail algusest, keskelt ja lõpust ning kontrollida ka heli.
See on õige hetk vigade parandamiseks. Kui mõni foto jäi kogemata vahele või albumileht oli vales järjekorras, saab puuduse kohe kõrvaldada. Hiljem, kui originaalid on juba tagasi karbis või failid mitmes seadmes laiali, võtab sama parandamine palju rohkem aega.
Originaalfotosid hoidke pärast digitaliseerimist puhtas, kuivas ja võimalikult stabiilse temperatuuriga kohas. Vältige niisket keldrit, kuuma pööningut ning otsest päikest. Digikoopia vähendab vajadust originaale pidevalt käes hoida, kuid ei asenda nende nõuetekohast säilitamist.
Ühest koopiast ei piisa
Perearhiivi turvalisus sõltub varukoopiatest. Arvuti kõvaketas võib rikki minna, telefon kaduda ja mälupulk jääda sahtlipõhja aastateks kasutamata. Hoidke digifailidest vähemalt kaks eraldi koopiat, näiteks arvutis ja välisel kõvakettal. Veel parem on, kui üks koopia asub teisest kohast eraldi.
Oluline on ka ligipääs. Kui ainult üks inimene teab, kus failid asuvad või mis parooliga ketas avaneb, ei ole arhiiv pere jaoks tegelikult kättesaadav. Leppige lähedastega kokku, kes koopiat hoiab ja kuidas materjale jagatakse. Mõne pildi puhul võib olla mõistlik enne jagamist küsida ka pildil olevate inimeste nõusolekut.
Perearhiiv ei pea valmima ühe nädalavahetusega. Kõige paremini toimib järjepidev lahendus: valige üks album, üks karp või paar videokassetti korraga, andke failidele nimed ja tehke kohe varukoopia. Nii muutub vana materjal samm-sammult korrastatud koguks, mida on hea kasutada ja veel parem järgmistele pereliikmetele edasi anda.
